Muljeid noortekonverentsist “Lahe koolipäev”
Muljeid noortekonverentsist “Lahe koolipäev”
Kerda Põldma ja Merilin Saar käisid 20. novembril noortekonverentsil „Lahe koolipäev“. Järgnevalt jagab Kerda oma muljeid konverentsist:
Meie Meriliniga käisime noortekonverentsil ”Lahe Koolipäev”, mis toimus Estionia teatris. Konverentsi teemaks oli sel aastal ”Aeg”.
Juba Estonia teatri uksest sisse minemine oli omamoodi vahva. Nimelt viis ukseni punane vaip ja ukse avas meile vana aja riietesse riietatud noormees. Kui me sisse jõudsime, siis mängiti seal juba viiulit, tšellot jm pille nii, et juba sisenemisel saime sellise hea tunde.
Kui me olime oma ülerõivad hoiule andnud, siis läksime me mööda koridore teatrisaali ukse juurde ja sinna minnes saime me poolel teel endale „Laheda koolipäeva“ logoga valget värvi kotid ja nimesildid. Kotis oli igasuguseid kasulikke asju – hambapasta, hügeenhuulepulk, raamat, kus oli kirjeldatud päevakava, inimesi, kes esinesid, Rahvusooperi Estonia majaplaan jms, helkur, harilik pliiats ja palju reklaamsedeleid. Nimesildid olid inimestel eri värvi ja nende värvide järgi jaotati inimesed söögisaalidesse. Kindlasti ei oleks kõik 700 noort mahtunud ühte söögisaali. Kuna meil Meriliniga olid pruuni värvi nimesildid, siis meil oli valge söögisaal, mis asus täpselt teatrisaali ukse kõrval.
Enne saali minekut saime me hommikusöögi. Peale hommikusööki läksime saali ning saime kõige esimesse ritta, peaaegu keskele istuma, mis oli väga hea, sest võisime näha näitlejate, tantsijate ja lauljate iga liigutust ja näoilmet.
Algas I sessioon – HAARAME HÄRJAL SARVIST!
Ära ütle, et sul ei ole aega. Sulle on antud täpselt sama palju tunde päeva kohta kui Helen Kellerile, Pasteurile, Michelangelole, Ema Teresale, Leonardo da Vincile, Thomas Jeffersonile ja Albert Einsteinile. – H. Jackson Brown, Jr., Ameerika kirjanik
Tervet meie noortekonverentsi juhtis Märt Treier.
Esimesena astus meie ette koomik ja maailmarändajast naerutaja Andy Valvur. Temaga koos saime selle päeva alguses päris palju naerda, aga samas ei teinud ta nalja ka kogu aeg. Ta õpetas meid. Ta rääkis, et kui tema oli noor, siis oli tähtis , et kui ta teeb tööd, ei ole tähtis mitte raha, vaid see, et sa saad midagi teha. See, kuidas ta sai tööle raadiosse, on samuti omamoodi lugu. Nimelt teda noorena väga huvitas raadioülekanne ja muu sellega seonduv, siis oli ta umbes 15- aastane. Kord läks ta raadiojaama vabatahtlikuna end tööle pakkuma, ta ei tahtnud selle eest raha ja saigi sinna tööle. Nii töötab ta seal siiani.
Samas õpetas Andy Valvur meile, et kui me ei tee vigu, siis me ka ei õpi.
Kui Andylt küsiti, mille peale on ta oma elus asjata aega raisanud, siis vastas ta nii:
,,Muretsemise peale, et mis teised inimesed arvavad. Ja just nimelt raisanud. Aeg on väärtuslik. Kui minut, tund või päev kord juba läinud on, ei saa seda enam tagasi. Kui sa oled noor, siis see ei tähenda suurt midagi, sest sul on veel niipalju aastaid ees. Aga küsi mõnelt vanemalt inimeselt, mis on siin elus väärtuslik ning nad vastavad, et aeg. Teleka vaatamine on ka ajaraiskamine. Loe raamatuid. Raamatu lugemine pole KUNAGI ajaraiskamine. Õpi teiste vigadest.
Peale Andy Valvurit tuli meie ette Eesti tippadvokaat Allar Jõks, kes tegelikult meiega otse ei rääkinudki, aga temaga räägiti. Nimelt näidati noortele, kuidas toimub kaitsmine. Lava peal oli laud ja selle ümber kolm tooli. Kahel neist istusid Allar Jõks ja Märt Treier. Kolmanda tooli peale pidi tulema tunnistaja. Nimelt Allar Jõks pidi kaitsma iseennast, vaadates tagasi oma minevikule. Et saada hea töökoht advokaadina, oli vaja tal minevikust kaasa võetud tunnistajaid, kes rääkisid, milline ta oli koolis. Mitte kõik ainult eliitkoolides õppinud inimesed ei saa advokaadiks. Allar Jõks on suurepärane näide sellest, kuidas väikeses kohas kasvades võib lõpuks jõuda ka suure tulevikuni.
Kui Allar Jõksilt küsiti, et mille peale on tema oma elus asjata aega raisanud, siis tema vastus oli selline: ,,Lollidega vaidlemise peale kulutatud ajast on kahju.”
Kui Allar Jõks oli lavalt lahkunud, tulid lavale tantsutüdrukud, kes panid terve selle suure saali tantsima. Me pidime püsti tõusma ja liigutusi järele tegema. Peale pikaajalist istumist oli see hea värskendus.
Järgmine esineja oli Jaanus Rohumaa. Jaanus Rohumaa on lavastaja, presidendi kultuurinõustaja ja muidugi ka hullude ideede elluviija. Tema rääkis meile natukene kõigest: kommetest, erinevatest inimestest ja muidugi ka sellest, millised võiksid inimesed olla. Ta õpetas meile, kuidas peab käituma, et näida rõõmsa ja sõbraliku inimesena. Selleks oli tal vaja saalis istuvate noorte seast ühte, et ette näidata ja selleks läks lavale Merilin. Ta sai hästi hakkama ja kui ta tagasi sealt tuli, siis ta rääkis mulle, et mida lavalt näeb ja mida ei näe. Nimelt lavalt ülemisi rõdusid üldse ei näe, aga näeb all olevaid esimest kümmet rida. Siis me mõtlesime, et mis tunne nendel inimestel võib olla seal lava peal, kui nad näevad ainult umbes 60 inimest, kuid tegelikult on saalis 700 inimest, keda nad ei näe.
Kell 13.00 algas meil lõuna.
Parem suutäis soolast kui maotäis magedat – Eesti vanasõna.
Lõunaks pakuti meile risottot ja palju erinevaid salateid, kohvi ja teed ning küpsiseid. Seega võiks öelda, et üsna tervislik lõuna oli. Kuna peale söömist oli meil veel 45 minutit aega, siis kavatsesime niisama Estonia teatri majas ringi käia. Ka see pikk paus oli noortele ära sisustatud. Maja peale oli laiali jaotatud erinevaid punkte, mida me siis külastada saime. Käisime rajaleidja punktis, kus meile räägiti karjäärin õustamisest, Sampo panga (uue nimega Danske bank) punkti juures, kus me täitsime ankeete, ja veel fotograafi juures kahekesi pilti tegemas.
II sessioon- IGA SEKUND LOEB!
Iga päev on lehekülg sinu eluloos – Araabia vanasõna
Kuna paljud noored tahavad elama jääda linna, siis tuli meiega veel rääkima oma elust maal üks naine oma perekonnaga. Karin Sepp, kes on loomapidajast ettevõtja, sõitis lavale murutraktoriga. See oli väga tore vaatepilt. Ta natukene rääkis meiega ja siis tõi lavale oma perekonna – elukaaslase ja 2 last. Nad rääkisid, et maal on väga hea elada ja et nemad ei kujutaks ennast ettegi linnas korteris elamas. Kõik need loomad ja see sinine taevas ja suured põllud toovad neile ainult rõõmu ja seda oli ka Karinis endas näha. Ta oli väga särav ja energiline. See pere oli tõeliselt rahul oma maaeluga.
Kui Karinilt küsiti, mille peale on ta oma elus asjata aega raisanud, siis tema vastas nii:
,, Kõige rohkem olen mõttetut ja asjatut aega raisanud poe järjekordades seistes. Kui mõnikord tundub mingi ettevõtmine olevat olnud asjatu ajaraiskamine, siis hiljem on ikkagi tulnud välja, et see oli millekski hea.
Peale Karinit tuli lavale meie teada-tuntud tähesäras supleja Mart Sander.
Ta oli hoopis teistsugune, kui mina olin arvanud. Läbi televisiooni tundub, et kõik nad seal saadetes on nii säravad ja naeratavad, aga ega see kogu aeg ju tegelikult nii ei ole. Mart Sander on väga sügav inimene. Ta rääkis meile oma tööst, oma probleemides ja oma rõõmudest. Lõpuks küsiti temalt, et kas ta on nõus meile laulma, ja ta ütles, et jah, kui tal on õiged partnerid. Ta ütles, et kui inimene teeb tööd, siis töö tulemus ei sõltu tihti temast endast, vaid ka partneritest, kellega ta seda tööd koos teeb. Ta tõi näiteks selle, et kui ta laulab inimestega kes talle meeldivad ja kellega on tal head suhted, siis tuleb ka laulmine hästi välja, aga kui ta teeb näiteks tööd saates „Eesti otsib superstaari“, siis seal võib ta kaamera ees kergelt närvi minna, sest kaastöötajatega ei pruugi tal nii head suhted olla.
Sel korral sai Mart Sander meile laulda inimestega, kellega koos tal oli hea olla ja tänu sellele tuli tal ka paremini laulmine välja ja muidugi oli meil seda kõike rõõm kuulata. Peale laulmist saime me veel teada, et kostüümid, mis lauljatel seljas olid, olid Mart Sanderi enda kätega õmmeldud, tänu millele oli meil jällegi üks huvitav teadmine tema kohta juures.
Kui Mart Sanderilt küsiti, et mille peale on tema oma elus asjata aega raisanud, siis tema vastu oli selline: ,,Väga paljude meelelahutuste peale või isegi selliste projektide peale, millest tegelikult pikemas perspektiivis mingit kasu ei sünni – ei mulle ega ühiskonnale.“
Peale seda ootas meid värskendav paus – Mida tühjem kõht, seda magusam leib – Eesti vanasõna.
Värskendav paus tähendas seda, et meid ootas ees magusaga kaetud lauad valges söögisaalis.
III sessioon – AJAL ON ALATI AEGA
Parim osa tuleviku juures on see, et see jõuab meieni üks päev korraga – Abraham Lincoln
Kolmanda sessiooni esimeseks lavale astujaks oli Risto Joots, kes elab tervenisti muusikaga täidetud maailmas. Ta on noor 32- aastane dirigent ja laulja. Ta tutvustas meile laval ka oma sõpru, kellega koos ta laulab. Kõik need sõbrad tutvustasid meile erinevaid hääletämbreid ja laulsid meile neid ette. Risto Joots rääkis meile ka natuke oma elust – millega ta veel tegeleb ning kui palju tal kõige selle kõrvalt aega jääb, et puhata.
Ta kutsus lavale ühe vabatahtliku, kellele ta õpetas natuke dirigeerimist, mis oli väga huvitav. Peale seda pani Risto Joots veel terve kontserdisaalitäie noori laulma „Sepapoisse“ ja iga erinevat moodi.
Kui Risto Jootsilt küsiti, mille peale on tema oma elus asjata aega raisanud, siis tema vastas nii:
,, Ei usu, et olen teadlikult raisanud. Kõik, mis tehtud on, on ikka eelkõige enda tahe olnud. Sport meeldis, muusika oli elu ja millalgi pidi puhkama ju ka – kõike olen teinud täitsa parasjagu. Rohkemat tahta või tehtut kahetseda, tähendaks enda muutmist kelleki teiseks, milleks aga soov absoluutselt puudus ja puudub tänini!“
Kui Risto Joots istus klaveri taha ja mängima hakkas, astus lauldes sisse Tõnis Mägi, kes oli meie päeva eelviimane esineja. Ta laulis meile laulu, mis oli kurb, aga samas ka võimas ja kui talt küsiti, et miks tal alati nii kurvad lood on olnud, siis ta vastas, et alati ei ole kurvad ja kui on, siis pole nad lihtsalt niisama tehtud, vaid hingega. Tõnis Mägi ei tee laule niisama, ta on nagu hingesõnumite kandja, kes kannab edasi oma ja võib-olla ka teiste muresid, probleeme ja rõõme lauldes. Tõnis Mägi on juba 64-aastane, kuid võiks öelda, et mina nägin temas siiski veel mingisugust sära. Tal oli see olemas. Pärast laulis ta meile veel kahte laulu, peale mida tõusis terve saali rahvas püsti ja plaksutas kõvasti ning Tõnis Mäel olid juba sellest silmad märjad. Asjata raisatud aegadest arvas ta nii, et lapse-noorukipõlves ei adu aja tähendust. Küllap on see normaalne. Samas on raske vastata küsimusele: mille peale oled oma elus asjata aega raisanud? Ta arvas, et ka pealtnäha tulutult raisatud aeg on kokkuvõttes suurema pildi oluline osa.
Enne lahkumist tunnustati noortekonverentsil ka head eeskuju.
Üks noor on teinud palju rohkem, kui temalt oodatud. Ta on mõelnud ka teistele ja teinud paremaks koha, kus ta elab. Tema sõpradel on au teda tunda ja rõõm temaga koos midagi korda saata. Ta hoolib oma kodumaast ja väärtustab seda imelist paika. See ongi meie hea eeskuju. Temale tahamegi öelda ”aitäh”. Teha suure kummarduse ja tunda uhkust.
Jakob Rosin on olnud sünnist saadik pime. Ta on arukas isiksus, kes omab head omapärast huumorimeelt, julgust, sotsiaalset närvi, märkab asju, mida paljud ei märka ja annab seda edasi teistele noortele. Ka tema oli sel õhtul seal kohal.
Saalis olid tuled kustutatud ja valgust näidati ainult Tõnis Mäele, kes istus klaveri taga ja laulis oma lugu, ning Jakobile, kes viidi lavale. Jakobi viis lavale väike tüdruk, kes pani ta klaveri kõrvale seisma. Jakobi taha kogunes paar noort, kes näitasid telefonivalgust. Kui ma keerasin selja, et näha, mida teeb ülejäänud saal, siis hakkasid mul kohe pisarad mööda põski alla voolama. Terve saalitäis noori olid võtnud välja oma telefonid ja näitasid valgust Jakobi suunas, ning kõik see muusika ja see, mis seal sel hetkel toimus – see kõik oli fantastiliselt ilus. Peale selle ilusa hetke, kinkis veel Ene Ergma Jakobile 1300 eurot, millega ta saab maksta oma õpingute eest.
See hetk jääb mulle veel pikaks ajaks meelde.
Kell 17.00 oli kojuminemise aeg. Lahkusime mõttega, et see päev oli läinud korda.
Ma soovitan kõikidel koolinoortel järgmisel aastal noortekonverentsist osa võtta. See on tõeliselt lahe ja unustamatu päev. Ja muidugi ise ootan juba ärevusega, et saaksin sinna jälle tagasi minna.
Kerda
Fotosid noortekonverentsilt:
About Toimetaja
© Vasalemma Põhikool